Eduard Bornhöhe
Eduard Bornhöhe [b'ornhööe] (kodanikunimega Eduard
Brunberg; 17. veebruar ( 5. veebruar
vana kalendri
järgi) 1862 Virumaa – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik.
Ta sündis Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana.
Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis.
Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane.
1878–1879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel
abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas
saksa ajalehtede kaastöölisena.
1881.
aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega
ajalehe Revaler Beobachter'i
teatrikriitikuna.
1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetaja
Matsalus.
1889.
aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu
pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana,
ajakirjanikuna ja karikaturistina.
1893
asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna
ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli
ametis 1917.
aastani.
1919.
aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna.
Eduard Bornhöhe haud on Metsakalmistul. Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude
võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule ümber maeti.
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis
räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks.
Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus
toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg
Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub
lahingus.
Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi
lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse, nende juht Villu sureb lossi
keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud
keerukama karakteriga kui Jaanust, dialoogid on lihtsad ja rahvalikud.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad"
(1893)
räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal. Peategelased on vürst Gabriel,
vene vürsti ja eestlannast ema poeg, kes võitleb eestlaste poolel sakslaste ja
rootslaste vastu, ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen. Tegevus põimub
nende armastusloo ümber. Tegevuse lõpus piiravad Tallinna Vene väed (1577) ning Pirita klooster süüdatakse. Selle teose ainetel
on tehtud film "Viimne reliikvia".
Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse
esimene osa "Kuulsuse narrid"), reisikirju ("Usurändajate
radadel", 1899) ja realistliku lühiromaani "Kollid" (1903).
1893 keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Seepeale,
41-aastaselt tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Oma elu viimasel
kahekümnel aastal ei avaldanud ta enam ühtegi raamatut.
Brunberg; 17. veebruar ( 5. veebruar
vana kalendri
järgi) 1862 Virumaa – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik.
Ta sündis Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana.
Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis.
Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane.
1878–1879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel
abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas
saksa ajalehtede kaastöölisena.
1881.
aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega
ajalehe Revaler Beobachter'i
teatrikriitikuna.
1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetaja
Matsalus.
1889.
aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu
pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana,
ajakirjanikuna ja karikaturistina.
1893
asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna
ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli
ametis 1917.
aastani.
1919.
aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna.
Eduard Bornhöhe haud on Metsakalmistul. Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude
võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule ümber maeti.
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis
räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks.
Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus
toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg
Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub
lahingus.
Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi
lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse, nende juht Villu sureb lossi
keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud
keerukama karakteriga kui Jaanust, dialoogid on lihtsad ja rahvalikud.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad"
(1893)
räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal. Peategelased on vürst Gabriel,
vene vürsti ja eestlannast ema poeg, kes võitleb eestlaste poolel sakslaste ja
rootslaste vastu, ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen. Tegevus põimub
nende armastusloo ümber. Tegevuse lõpus piiravad Tallinna Vene väed (1577) ning Pirita klooster süüdatakse. Selle teose ainetel
on tehtud film "Viimne reliikvia".
Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse
esimene osa "Kuulsuse narrid"), reisikirju ("Usurändajate
radadel", 1899) ja realistliku lühiromaani "Kollid" (1903).
1893 keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Seepeale,
41-aastaselt tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Oma elu viimasel
kahekümnel aastal ei avaldanud ta enam ühtegi raamatut.