Wilhelm Richard Wagner
Wilhelm Richard Wagner (22. mai 1813 Leipzig – 13. veebruar 1883 Venezia) oli saksa helilooja-romantik, dirigent, ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, -kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Ta avaldas suurt mõju 20. sajandi muusikutele. Lapsepõlv
Richard Wagner sündis 22. mail 1813 Leipzigis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri
üheksanda lapsena. Kuus kuud pärast Richardi sündi suri tema isa tüüfusesse. Pärast seda hakkas tema ema elama koos näitleja ja näitekirjanik Ludwig Geyeriga, abiellus temaga 1814. aastal ja kolis koos lastega uue abikaasa juurde Dresdenisse. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer. Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer
oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut. Richard jagas oma
kasuisa armastust teatri vastu ning ta on meenutanud ka kaasamängimist mõnes
etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal
Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast
klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta
pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa
vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema
esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt
Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas
panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle
muusikatunde.
Leipzigis
1827–1833[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1826. aastal kolis pere Prahasse, kuid Richard jäi Dresdenisse. 1827. aasta
jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 1828–1831 sai Wagner oma
esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta
alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast
sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni
9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge.
1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis
ta mõnda aega kompositsiooni Thomas-Schule kantori Theodor Weinligi
juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele
midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose –
klaverisonaadi B-duuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris.
1833–1837
– Würzburg, Magdeburg ja Königsberg[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1833. aastal sai Wagner koorijuhi koha Würzburgi teatris. Samal aastal
kirjutas ta oma esimese täieliku ooperi "Die Feen". Ooper lavastati alles
pisut pärast helilooja surma. Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina
Magdeburgi ooperiteatris. 29. märtsil 1836 esietendus seal tema teine ooper
"Das Liedesverbot". 24. novembril 1836 abiellus Wagner Minna Planeriga.
1. aprillist 1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teater läks
juhtimisvigade tõttu õige pea pankrotti ning Wagnerid jäid võlgadesse.
Riias
1837–1839[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1837. aasta juunis kolisid Wagnerid Riiga, kus Richard sai ooperiteatri
muusikajuhi koha. 1838. aastal kirjutas ta seal ooperi "Rienzi" teksti ja
alustas sellele muusika loomisega. 1839. aastal kaotas Wagner kapellmeistri
ametikoha ning tal oli kogunenud ka suur võlakoorem. Abielupaar põgenes Riiast
laevaga Londonisse. Teekond oli väga tormine ning hiljem ütles Wagner, et sai
sellest reisist inspiratsiooni ooperiks "Der fliegende Holländer" (Lendav
hollandlane, 1841).
Esimene
loominguperiood (1833–1842)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Esimene loominguperiood algas 1833–1834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma
esimese ooperi Haldjas. Teoses ei ole veel isikupära, palju
on Carl Maria von Weberi mõjutusi.
1834
avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa
ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks.
Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang
Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid
puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid.
Sakslastel olevat kõik alles algstaadiumis.
1836
sai Wagner valmis koomilise ooperi Armastuse keeld (William Shakespeare'i komöödia järgi). Lavastas
ja dirigeeris ise, menu oli väike.
1839
kirjutas Wagner ooperi Rienzi. Ta kirjutas ise ka libreto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab
helilooja Prantsuse suurt ooperit.
Teine loominguperiood
(1842–1854)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti
eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel,
et libreto ja ooperi muusika peavad olema kirjutatud ühe isiku poolt.
1841.
aastal valmis ooper Lendav hollandlane. See jõudis Dresdenis lavale 1843 ning Wagner töötas selle ümber 1853.
1842.
aastal etendus Dresdenis ooper Rienzi.
1845
esietendus Dresdeni Hoftheateris 1844. aastal valmis saanud ooper Tannhäuser.
1849
avaldas raamatu Kunst ja revolutsioon mis kirjutab muusikutest.
1850
lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi Lohengrin. Libreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles
Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli
"Mõistus eksib, tunded mitte iialgi".
1851
avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu Ooper ja draama.
Kolmas
loominguperiood (1854–1882)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1859
valmis reformooper Tristan ja Isolde.
1861
kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti
vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi
elitaarse Jockey Club'i liikmed. Neil oli kombeks tulla
ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning
sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust).
Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest
vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubiliikmed pidid
balleti nägemiseks varem kohale tulema. Jockey Club'ile oli vastumeelne
ka etendusi promoveerinud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria.
1862
andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu.
1869
valmis klassikalise ooperivormiga koomiline ooper Nürnbergi meisterlauljad.
1874. aastal sai valmis ooperitetraloogia Nibelungi sõrmus, mida Wagner oli kirjutanud
alates 1848. aastast. Esmakordne terviktsükli esitus toimus Bayreuthi
festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwigi tungival soovil kanti kaks
osa ette erietendustel Münchenis ("Das Rheingold" 1869. aastal ja "Die
Walküre" 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud algselt lubada enne kogu
tsükli valmimist üksikosade ettekandeid.
1882.
aastal sai valmis usulis-müstilise süžeega ooper Parsifal.
Richard Wagner sündis 22. mail 1813 Leipzigis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri
üheksanda lapsena. Kuus kuud pärast Richardi sündi suri tema isa tüüfusesse. Pärast seda hakkas tema ema elama koos näitleja ja näitekirjanik Ludwig Geyeriga, abiellus temaga 1814. aastal ja kolis koos lastega uue abikaasa juurde Dresdenisse. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer. Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer
oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut. Richard jagas oma
kasuisa armastust teatri vastu ning ta on meenutanud ka kaasamängimist mõnes
etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal
Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast
klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta
pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa
vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema
esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt
Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas
panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle
muusikatunde.
Leipzigis
1827–1833[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1826. aastal kolis pere Prahasse, kuid Richard jäi Dresdenisse. 1827. aasta
jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 1828–1831 sai Wagner oma
esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta
alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast
sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni
9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge.
1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis
ta mõnda aega kompositsiooni Thomas-Schule kantori Theodor Weinligi
juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele
midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose –
klaverisonaadi B-duuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris.
1833–1837
– Würzburg, Magdeburg ja Königsberg[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1833. aastal sai Wagner koorijuhi koha Würzburgi teatris. Samal aastal
kirjutas ta oma esimese täieliku ooperi "Die Feen". Ooper lavastati alles
pisut pärast helilooja surma. Mõned aastad töötas Wagner muusikajuhina
Magdeburgi ooperiteatris. 29. märtsil 1836 esietendus seal tema teine ooper
"Das Liedesverbot". 24. novembril 1836 abiellus Wagner Minna Planeriga.
1. aprillist 1837 sai Wagner muusikajuhiks Königsbergis, kuid teater läks
juhtimisvigade tõttu õige pea pankrotti ning Wagnerid jäid võlgadesse.
Riias
1837–1839[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1837. aasta juunis kolisid Wagnerid Riiga, kus Richard sai ooperiteatri
muusikajuhi koha. 1838. aastal kirjutas ta seal ooperi "Rienzi" teksti ja
alustas sellele muusika loomisega. 1839. aastal kaotas Wagner kapellmeistri
ametikoha ning tal oli kogunenud ka suur võlakoorem. Abielupaar põgenes Riiast
laevaga Londonisse. Teekond oli väga tormine ning hiljem ütles Wagner, et sai
sellest reisist inspiratsiooni ooperiks "Der fliegende Holländer" (Lendav
hollandlane, 1841).
- 1839–1842 – elas Pariisis ning kinnitas ajapikku kanda Dresdenis.
- 1849–1874 – 25 aastat paguluses, sest revolutsioon
Dresdenis ebaõnnestus. Varjas end Weimaris Ferenc Liszti juures ja emigreerus Šveitsi. 1870-83 oli abielus Liszti tütre
Cosimaga (1837-1930), kellega tal oli kolm last. - 1876
– avati Richard Wagneri ooperiteater - Bayreuth Festspielhaus. - 1883
– Wagner suri.
Esimene
loominguperiood (1833–1842)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Esimene loominguperiood algas 1833–1834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma
esimese ooperi Haldjas. Teoses ei ole veel isikupära, palju
on Carl Maria von Weberi mõjutusi.
1834
avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa
ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks.
Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang
Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid
puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid.
Sakslastel olevat kõik alles algstaadiumis.
1836
sai Wagner valmis koomilise ooperi Armastuse keeld (William Shakespeare'i komöödia järgi). Lavastas
ja dirigeeris ise, menu oli väike.
1839
kirjutas Wagner ooperi Rienzi. Ta kirjutas ise ka libreto. Selles suurejoonelises teoses jäljendab
helilooja Prantsuse suurt ooperit.
Teine loominguperiood
(1842–1854)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti
eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel,
et libreto ja ooperi muusika peavad olema kirjutatud ühe isiku poolt.
1841.
aastal valmis ooper Lendav hollandlane. See jõudis Dresdenis lavale 1843 ning Wagner töötas selle ümber 1853.
1842.
aastal etendus Dresdenis ooper Rienzi.
1845
esietendus Dresdeni Hoftheateris 1844. aastal valmis saanud ooper Tannhäuser.
1849
avaldas raamatu Kunst ja revolutsioon mis kirjutab muusikutest.
1850
lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi Lohengrin. Libreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles
Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli
"Mõistus eksib, tunded mitte iialgi".
1851
avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu Ooper ja draama.
Kolmas
loominguperiood (1854–1882)[muuda |
redigeeri lähteteksti]
1859
valmis reformooper Tristan ja Isolde.
1861
kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti
vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi
elitaarse Jockey Club'i liikmed. Neil oli kombeks tulla
ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning
sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust).
Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest
vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubiliikmed pidid
balleti nägemiseks varem kohale tulema. Jockey Club'ile oli vastumeelne
ka etendusi promoveerinud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria.
1862
andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu.
1869
valmis klassikalise ooperivormiga koomiline ooper Nürnbergi meisterlauljad.
1874. aastal sai valmis ooperitetraloogia Nibelungi sõrmus, mida Wagner oli kirjutanud
alates 1848. aastast. Esmakordne terviktsükli esitus toimus Bayreuthi
festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwigi tungival soovil kanti kaks
osa ette erietendustel Münchenis ("Das Rheingold" 1869. aastal ja "Die
Walküre" 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud algselt lubada enne kogu
tsükli valmimist üksikosade ettekandeid.
1882.
aastal sai valmis usulis-müstilise süžeega ooper Parsifal.
Robert Schumann
Robert Schumann (8. juuni 1810 Zwickau (Saksamaa) – 29. juuli 1856 Endenich (Bonni lähedal)) oli saksa pianist, helilooja ja muusikakriitik. Ta oli romantik ja 19. sajandi kuulsamaid pianiste.
Muusikaga hakkas Robert Schumann tegelema varakult, 7-aastaselt
valmisid tema esimesed teosed. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta õigusteadust, jätkates klaveriõpinguid oma tulevase abikaasa Clara Schumanni isa juures eratundides.
Aastatel 1828–1830 õppis ta Leipzigi ja Heidelbergi Ülikoolis õigusteadust.
20aastaselt, soovides kiirendada oma sõrmede tehnilist liikuvust, painutas ta
vastava seadeldisega oma sõrmi ja sai liigeste põletiku. Nii ei saanudki temast
maailmakuulsat pianisti ja ta hakkas tegelema
heliloominguga.
Robert Schumannil oli väga hea kirjanikuanne. 1834. aastal asutas ta koos
sõpradega ajalehe "Neue Zeitschrift für Musik" ("Uus muusikaleht"),
toimetades seda kümme aastat ning tutvustades seal noori heliloojaid ja nende
loomingut.
Oma fantaasiamaailmas lõi Schumann kujutluse, milles kõik suured kunstnikud
ühinevad nn. Taaveti liiduks. Teda võlus piiblistseen, kus Taavet võidab
Koljati. Taaveti liitu kuulusid Schumann, tema naine Clara, tolle isa,
heliloojad Felix Mendelssohn, Frédéric
Chopin jt. Taaveti liidust kirjutas ta ka oma ajakirjas.
Robert Schumann oli abielus pianist Clara Schumanniga (sündinud Wieck).
1854. aastal püüdis Schumann teha enesetappu, hüpates teda pidevalt jälitava
hirmu eest Reini jõkke. Kuigi kalurid ta päästsid, lõppes
helilooja elu vaimuhaiglas, kus ta suri aastal 1856.
Schumanni loomingus on tähtsal kohal soololaulud ja klaverimuusika. Laule on ta kirjutanud umbes 250.
Suur osa tema lauludest on kirjutatud Goethe, Schilleri, Byroni ja Heine tekstidele. Tuntud on Taaveti liidust
inspireeritud klaveripalade tsükkel "Karneval", mis koosneb kümnest palast. Schumanni loomingus on ka 4 sümfooniat, oratooriume, orkestrimuusikat, instrumentaalkontserte
ja ooper.
Sümfooniad[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Klaveritsüklid[muuda |
redigeeri lähteteksti]
6 Fugen über BACH für Orgel oder Pedallflügel op.60 (1845 Revision 1846)
Vokaaltsüklid[muuda |
redigeeri lähteteksti]
Muusikaga hakkas Robert Schumann tegelema varakult, 7-aastaselt
valmisid tema esimesed teosed. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta õigusteadust, jätkates klaveriõpinguid oma tulevase abikaasa Clara Schumanni isa juures eratundides.
Aastatel 1828–1830 õppis ta Leipzigi ja Heidelbergi Ülikoolis õigusteadust.
20aastaselt, soovides kiirendada oma sõrmede tehnilist liikuvust, painutas ta
vastava seadeldisega oma sõrmi ja sai liigeste põletiku. Nii ei saanudki temast
maailmakuulsat pianisti ja ta hakkas tegelema
heliloominguga.
Robert Schumannil oli väga hea kirjanikuanne. 1834. aastal asutas ta koos
sõpradega ajalehe "Neue Zeitschrift für Musik" ("Uus muusikaleht"),
toimetades seda kümme aastat ning tutvustades seal noori heliloojaid ja nende
loomingut.
Oma fantaasiamaailmas lõi Schumann kujutluse, milles kõik suured kunstnikud
ühinevad nn. Taaveti liiduks. Teda võlus piiblistseen, kus Taavet võidab
Koljati. Taaveti liitu kuulusid Schumann, tema naine Clara, tolle isa,
heliloojad Felix Mendelssohn, Frédéric
Chopin jt. Taaveti liidust kirjutas ta ka oma ajakirjas.
Robert Schumann oli abielus pianist Clara Schumanniga (sündinud Wieck).
1854. aastal püüdis Schumann teha enesetappu, hüpates teda pidevalt jälitava
hirmu eest Reini jõkke. Kuigi kalurid ta päästsid, lõppes
helilooja elu vaimuhaiglas, kus ta suri aastal 1856.
Schumanni loomingus on tähtsal kohal soololaulud ja klaverimuusika. Laule on ta kirjutanud umbes 250.
Suur osa tema lauludest on kirjutatud Goethe, Schilleri, Byroni ja Heine tekstidele. Tuntud on Taaveti liidust
inspireeritud klaveripalade tsükkel "Karneval", mis koosneb kümnest palast. Schumanni loomingus on ka 4 sümfooniat, oratooriume, orkestrimuusikat, instrumentaalkontserte
ja ooper.
Sümfooniad[muuda |
redigeeri lähteteksti]
- "Kevadsümfoonia" (1841)
- "Reini sümfoonia" (1851)
Klaveritsüklid[muuda |
redigeeri lähteteksti]
- "Liblikad" (1832)
- "Karneval" (1835)
- "Kreisleriana" (1838)
- "Lastestseenid" (1838)
- "Novelletid" (1838)
- 6 fuugat teemale BACH orelile op.60. Originaalpealkiri:
6 Fugen über BACH für Orgel oder Pedallflügel op.60 (1845 Revision 1846)
Vokaaltsüklid[muuda |
redigeeri lähteteksti]
- "Naise elu ja armastus" (1830)
- "Kuus Nikolaus Lenau luuletust ja Reekviem"
(1850) - "Seitse Elisabeth Kulmanni laulu luuletaja
mälestuseks" (1851)