Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798–1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel (Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.
Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 1798–1800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, poeetide Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel (Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.