Georges Bizet
Georges Bizet (25. oktoober 1838 – 3. juuni 1875) oli prantsuse helilooja.
Ta sündis Pariisis ja talle anti ametlik nimi
Alexandre-César-Léopold Bizet, ristimiseks muudeti ta nimi Georges Bizet'ks,
Äärmiselt andeka lapsena liitus ta prestiiže Pariisi Muusikakonservatooriumiga juba
kümneaastaselt. Konservatooriumis õppis Bizet komponeerimist ja
klaverimängu.
Aastal 1857 jagas ta Jacques Offenbachi poolt organiseeritud
võistlusel auhinda ühevaatuselise opereti Le docteur Miracle orkestreeringu eest
ja võitis Prix de Rome, stipendiumi paljutõotavatele muusikutele. Stipendiumi
tingimuste kohaselt veetis Bizet kolm aastat õppides Roomas. Seal küpses tema talent ja valmis Don
Procopio. Väljaarvatud too aeg Roomas, veetis Bizet oma ülejäänud elu Pariisi
lähistel.
Pariisi naasnuna pühendas ta end heliloomingule. Aastal 1863 sündis
Theatre-Lyrique tellimusel ooper Les pécheurs de perles (Pärlipüüdjad). Samal
perioodil kirjutas ta ka ooperi La jolie fille de Perth, hästituntud
L'arlésienne (vodevill), ja klaveriteose Jeux d'enfants (Lastemängud). Samuti
kirjutas Bizet romantilise ooperi Djamileh, mida on tihti nimetatud Carmeni
eelkäijaks. Oma esimese sümfoonia C Duur Sümfoonia, kirjutas Bizet
konservatooriumis, ilmselt koduse ülesandena. Arvatavasti unustas ka Bizet selle
teose olemasolu, sest see avastati alles 1935 Konservatooriumi raamatukogu
arhiivist. Peale selle esimest esitlust nimetati teos Bizet varajase perioodi
meistriteoseks ja tänaseks on see varajase romantilise perioodi repertuaari
tähtteoseid. Sümfoonia on tuntud ka stiililise sarnasuse poolest Franz Schuberti
teostega, mis olid tol ajal Pariisis praktiliselt tundmatud. Bizet teine
sümfoonia Rooma jäi lõpetamata.
Kuigi Bizet on tuntud kui helilooja, oli ta ka erakordselt andekas pianist,
kelle oskusi on kiitnud isegi Franz Liszt. Kuulnud, kuidas Bizet esitas ilma
igasuguse ettevalmistuseta keerulise teose ja ei teinud seejuures ühtki viga,
ütles Liszt, et peab Bizet'd üheks Euroopa kolmest parimast pianistist.
Ta sündis Pariisis ja talle anti ametlik nimi
Alexandre-César-Léopold Bizet, ristimiseks muudeti ta nimi Georges Bizet'ks,
Äärmiselt andeka lapsena liitus ta prestiiže Pariisi Muusikakonservatooriumiga juba
kümneaastaselt. Konservatooriumis õppis Bizet komponeerimist ja
klaverimängu.
Aastal 1857 jagas ta Jacques Offenbachi poolt organiseeritud
võistlusel auhinda ühevaatuselise opereti Le docteur Miracle orkestreeringu eest
ja võitis Prix de Rome, stipendiumi paljutõotavatele muusikutele. Stipendiumi
tingimuste kohaselt veetis Bizet kolm aastat õppides Roomas. Seal küpses tema talent ja valmis Don
Procopio. Väljaarvatud too aeg Roomas, veetis Bizet oma ülejäänud elu Pariisi
lähistel.
Pariisi naasnuna pühendas ta end heliloomingule. Aastal 1863 sündis
Theatre-Lyrique tellimusel ooper Les pécheurs de perles (Pärlipüüdjad). Samal
perioodil kirjutas ta ka ooperi La jolie fille de Perth, hästituntud
L'arlésienne (vodevill), ja klaveriteose Jeux d'enfants (Lastemängud). Samuti
kirjutas Bizet romantilise ooperi Djamileh, mida on tihti nimetatud Carmeni
eelkäijaks. Oma esimese sümfoonia C Duur Sümfoonia, kirjutas Bizet
konservatooriumis, ilmselt koduse ülesandena. Arvatavasti unustas ka Bizet selle
teose olemasolu, sest see avastati alles 1935 Konservatooriumi raamatukogu
arhiivist. Peale selle esimest esitlust nimetati teos Bizet varajase perioodi
meistriteoseks ja tänaseks on see varajase romantilise perioodi repertuaari
tähtteoseid. Sümfoonia on tuntud ka stiililise sarnasuse poolest Franz Schuberti
teostega, mis olid tol ajal Pariisis praktiliselt tundmatud. Bizet teine
sümfoonia Rooma jäi lõpetamata.
Kuigi Bizet on tuntud kui helilooja, oli ta ka erakordselt andekas pianist,
kelle oskusi on kiitnud isegi Franz Liszt. Kuulnud, kuidas Bizet esitas ilma
igasuguse ettevalmistuseta keerulise teose ja ei teinud seejuures ühtki viga,
ütles Liszt, et peab Bizet'd üheks Euroopa kolmest parimast pianistist.
Louis Hector Berlioz
Louis Hector Berlioz (11. detsember 1803 – 8. märts 1869) oli prantsuse romantiline helilooja. Tihti on teda nimetatud ka
suurimaks prantsuse heliloojaks üldse, ent samal ajal ei mõisteta suurt osa tema
loomingust tänapäevani. Kindlasti oli Berlioz oma eluajal aga rohkem hinnatud
väljaspool oma kodumaad, põhjuseks küllaltki teravad suhted Pariisi
konservatooriumiga.
Berliozi sulest pärineb esimene kuulajateni jõudnud romantiline sümfoonia Symphonie Fantastique (1830,
Schuberti 8. sümfooniat toona veel ei tuntud), milles autor kasutab tugevalt
autobiograafiliste sugemetega programmi. Oma sümfoonilistes teostes on Berlioz
aktiivne orkestriarendaja, nende teoste kaudu jõuavad akadeemilisele
kontserdilavale nii uued pillid (pikoloklarnet, harf) kui ka sümfonismis varem tundmatud
mängutehnikad (col legno keelpillidel). Mitmetes teostes võib täheldada
monumentaalsust, plakatlikkust. Berlioz on üks esimesi väljaspool põhilava
paiknevate pillimeeste e. banda kasutajaid, erakordsena paistab selliste
teoste hulgas 1837. aastal kirjutatud Reekviem, kus lisaks orkestri
põhikoosseisule on soovitud nelja vaskpillikoori.
Huvitava faktina tasuks märkida sedagi, et ehkki Berliozi sulest ilmunud
traktaati "Harmooniast ja orkestreerimisest" peetakse tänapäevani üheks
põhjalikumaks teoreetiliseks teoseks, ei mänginud Berlioz ise korralikult mitte
ühtki pilli.
Tähtsamad teosed
Ooperid
Uvertüürid
suurimaks prantsuse heliloojaks üldse, ent samal ajal ei mõisteta suurt osa tema
loomingust tänapäevani. Kindlasti oli Berlioz oma eluajal aga rohkem hinnatud
väljaspool oma kodumaad, põhjuseks küllaltki teravad suhted Pariisi
konservatooriumiga.
Berliozi sulest pärineb esimene kuulajateni jõudnud romantiline sümfoonia Symphonie Fantastique (1830,
Schuberti 8. sümfooniat toona veel ei tuntud), milles autor kasutab tugevalt
autobiograafiliste sugemetega programmi. Oma sümfoonilistes teostes on Berlioz
aktiivne orkestriarendaja, nende teoste kaudu jõuavad akadeemilisele
kontserdilavale nii uued pillid (pikoloklarnet, harf) kui ka sümfonismis varem tundmatud
mängutehnikad (col legno keelpillidel). Mitmetes teostes võib täheldada
monumentaalsust, plakatlikkust. Berlioz on üks esimesi väljaspool põhilava
paiknevate pillimeeste e. banda kasutajaid, erakordsena paistab selliste
teoste hulgas 1837. aastal kirjutatud Reekviem, kus lisaks orkestri
põhikoosseisule on soovitud nelja vaskpillikoori.
Huvitava faktina tasuks märkida sedagi, et ehkki Berliozi sulest ilmunud
traktaati "Harmooniast ja orkestreerimisest" peetakse tänapäevani üheks
põhjalikumaks teoreetiliseks teoseks, ei mänginud Berlioz ise korralikult mitte
ühtki pilli.
Tähtsamad teosed
Ooperid
Uvertüürid
- 1828 "Waverley"
- 1831 "Kuningas Lear"
- 1844 "Le Corsaire"
- 1844 "Le Carnaval romain"
- 1830 "Symphonie Fantastique"
- 1834 sümfoonia "Harold en Italie"
- 1837 "Reekviem"
- 1839 sümfoonia "Romeo ja Julia"
- 1840 "Grande symphonie funèbre et triomphale"
- 1841 laulutsükkel "Les nuits d'été"
- 1850 "Te Deum"
- 1854 oratoorium "L'enfance du Christ"